Äärmise vaesuse piirmääraks loetakse hakkama saamist alla 1,25 USD päevas. Vaesuse vähenemisega maailmas on muutunud ka selle paiknemine piirkonniti. Kui varem oli üks vaesemaid piirkondi maailmas Ida-Aasia, siis nüüdseks on äärmise vaesuse osakaal langenud seal samale tasemele Ida-Euroopa ja Kesk-Aasiaga. Samuti on Hiina astunud tohutuid samme, et inimeste eluolu parandada – kaks kolmandikku ülemaailmsest vaesuse vähenemisest perioodil 1990 kuni 2005 toimus just seal. Sahara-taguses Aafrikas ei ole näitaja väga oluliselt langenud viimase paarikümne aastaga ning koos Lõuna-Aasiaga on seal hetkel suurim puudust kannatavate inimeste osakaal. Kokkuvõttes on iga viies inimene arengumaades sunnitud hakkama saama vähem kui 1,25 dollariga päevas. Olemuselt ei tähenda äärmine vaesus aga lihtsalt numbrit 1,25 dollarit päevas, vaid on hulk erinevaid omavahel seotud tegureid. Suur osa maailma kõige vaesamatest inimestest on noored, kes elavad maapiirkondades ja kellel puudub ligipääs haridusele, toetudes oma sissetulekul peamiselt põllumajandusele ning sellega seotud tegevustele. Kasvav vaesus ja ebavõrdsus takistab majanduslikku arengut ning sotsiaalset sidusust tervikuna, tekitades juurde pingeid ning võib mõningatel juhtudel viia ka laiemate konfliktideni. Tegurid, mis aitaksid inimestel vaesusest väljuda ning ennast maksimaalselt rakendada, on inimväärselt tasustatud töö, sotsiaalne kaasatus ning piisav toetus erinevate haiguste ja katastroofide korral (www.maailmakool.ee).